metsade vahel ja põldude ääres

on õhtuste uudiste viimane aeg

sinist valgust immitseb kardinaäärelt

väike maja - ta ümber on lagunev aed

üks tüdruk on emaga isunud maa

sohval mis teeninud aastaid on truult

sest ajast kui oli veel natuke raha

üks mälestus tekkib ja püüab siis tuult

kes surnud või lahkunud ammu on linna

kes elus kas joovad on varandus seegi

kes joodikud pole ja pole ka minna

teeb maguskas elu neil kummeliteegi

kuid täna on nädala ootuste õhtu

üks väikene lootus ja unistus suur

üks unistus millest jääb alati õhku

ka järgmisteks päevadeks soovidepuul

kaks naist üks pilet ja pliaats ja paber

ja algabki viimaks see oodatud hetk

taob süda ja hingel on kuidagi kare

sees ütleb, see kõik on vaid enesepett

kui palju on lootust kas miljonist üks

on's olemas suuremaid numbreid kui see

võiks jumalat paluda tuleks see üks

kuid usku ei ole ja vesi keeb teeks

ja diktori näol on naeratus juba

seal süda ka ütleb et täna ei vea

ja esime loositu enam ei luba

kuus numbrit on ainult ja mida ei tea

kes lubas siis loota kui lootust ei ole

päev päevalt seal süda ju kalestub veelgi

seal rumalus vaesuse kupjaks on vahel

kuid vahel ei ole ka isegi seegi

võiks vihata seda kes lubas teil loota

ehk kunagi küsid milleks ja miks

seniks ela ja järgmist loosimist oota

kas elu on antud vaid elamiseks

aga õhtune saun kõik pehmendab tasa

ja taevas on selge kui vaikides lähed

lävel peatud ja vaatad korraga üles

ka tänagi öösel seal paistavad tähed