juba lapsena armastan kivi

üht kuju sadamakail

kes saatnud siit laevu aastaid on teele

armastan madrusterivi

sõjasadama lõhn ja meri

juba lapsena jäid mu meelde

ristleja kiiskav metall

sai puhtuse sümboliks mulle

terasinglite kaitse all

ma lapsena uinusin unne

ühel hommikul ärgates aga

oli müüdud ja müügiks kõik

ainul kuju jäi sadamakail

nii kivist sai korraga elav

mustale merele - mustale merele

kutsuvad lennukid meid

mustale merele - mustale merele

minna ka tuleb kord meil

täna see linn siis võõrasemana

täna ta armastab meid

ikka veel kõrk ja ikka veel murdmata

vihates sõdurisineleid

on lahinguid kust iialgi ei pääse

ka haavatuna taanduda ei saa

ons surmapõlgus ainukene pääste

ka kaotades end tunda võitjana

on süütust mida iialgi ei võeta

ja puhtust mida määrida ei saa

seal aastaid arvasin ma laevastikku neitsiks

kuid vaikides nad seisid hoorana

seal olgu täpne vaenlasegi käsi

silm sihikul meid punktina ta näeb

ja vaikimsie aeg on viimaks läbi

raketirõnnakuga lõppeb päev

ja koidikuks on kaotatud me lahing

me langemine ühendab ehk teid

ja reeturitest kaptenid ja vahid

ei suutnud laeva süütust võtta meilt

mustale merele - mustale merele

kutsuvad lennukid meid

mustale merele - mustale merele

see lahing jäi viimaseks meil

mustale merele - mustale merele - laevastik kutsub meid

terasinglid me kohal on kuulutand tõtt ja algabki lõpp

su silmade pärast ma valisin su, et märkaksin neid

saatjate hulgast sadamakail ja tõuseb ristleja trapp