on ruume millest iialgi ei pääse

ja seinu millest läbi me ei näe

on kaugusi mis on nii sama kauged

kui igavik või sirutaksid käe

olen vaid teel et kaotada end

olen vaid teel et salata

aeg on kaotatud asjade hind

kõigile neile kes uskusid mind

on öö ja jälle lahkumine

su kuklalt mõtteid enam ma ei loe

su liigutused, hingamine

on jäänud võõraks kõik mis oli soe

mu järel enam sa ei luura

mu pilgust sulle silmad said

mu sõnu enam sa ei kuula

mu lausetes on silbid vaid

oled vaid teel, et kaotada mind

oled vaid teel et salata

kõike mis hoidis sind ja mind

selleks, et otsast alata

see on see maailm talle me kuulume

ta omadeks saame ta lapsed me oleme

nimetuks prahiks ta kirjutuslaual

kirjaklambriteks kustukummideks

murtud knopkana sahvtlipõhjades

alati hirmul paberikorvi ees

tões leinaja

miks nutad sa

oh, pühi pisarad

surm kindlalt võttis endaga

kui nutad

siis enda pärast nuta sa

kas jõuad oodata

veel täna oled see kes oled

kuid juba homme võid end kaodata

näed, seal läbi sügisvihma läheb keegi kes veel ennast iseendaks peab

veel tunneb taskus käsi, üht vihmapiiska palgel teiste(-)seas

kuid juba võõras, tundmatu on valu mis on sees

kas nutad sina ise või nutab juba keegi sinu eest

kas kiviks süda, sügisleheks hing

sel päeval kui ma viimaks kaotan end

on raske armastada sind, just sellisena nagu oled,

kes armastaks sind siis, kui sind ei ole