kell on seitse varsti suletakse kauplused ja poed, ma olen mitu tundi järjest jälitanud sind

sind võõrast tundmatut ja trammis nähtud tütarlast neis aastates kus pole tähtis veel miks sündisid miks elame,

su pilgus oli teadmine see köitiski vist mind

me vahel ümber seisvad inimesed ühissõidukis ja niiske soojus riietest see takistas ja häiris mind, et püüda sinu pilku, sinu

silmi, et sa märkaks mind

ma väljusin kui väljusid, su järel kõndisin need tänavad ja poed, sa käisid kauplustes ja ostsid midagi ja kassajärjekorras

sinu järel seistes ma ootasin, et juhtuks midagi

sind saatsin varjuna ja lootuses, et tunned seljatagant kedagi, mu pilku, mõtteid, minu soove

kuid sa ei tundnud, läksid sirgelt, püstipäi, ei vaadant tagasi ja seda kuni koduukseni

seal kauge tähe valgus mu silmi puudutas

ja kuigi mõtteski ma polnud teda palund

kuid sinu silmad mind ei näinud

ma tahan näha sinu murdumise valu

las saada supermarketitest pealegi siis kirik

kus kogudus on kogunemas taas

et teha oma päeva ainus vaba valik

sealt valikute hulgast mis riiulitel maas

las saada kassaaparaatitest me altar

ja usutunnistuseks pangakaart

ja järjekorras seistes hardalt

ka iga viimane kord esimeseks saab

sealt sekundite vahelt ma hetki otsisin

näe, miskit musta vilksatas

ma kõigi meeltega ta tühjust katsusin

ta külma puudutust mis aeg mu ette tõi

kuid tõelist ohtu ma ei näind, ta vanem vend

seal vaikimisi olematus olemise sõi

siin on me linn, võimas ja võitmatu

ka sellel õhtul kui sa sured

ka sellel õhtul säravad ta tuled