kõndides üksinda Tallinna tänavail,

mõtlen, et homme siis ongi see päev

kus tõusen ma vaikselt ja sind ei ärata

pakin ma asjad ja ära siit läen

jäävad maha paekivi müürid ja väravad

maha jääb tee, mida astus me jalg

maha jääd sina, kel silmad on säravad

ei puuduta enam su palet mu palg

seisan ma vaksali esisel väljakul

pimedus vaikus ja tühjus - on öö

täiskuu puudutab katuseharjakuid

raekojakell enam mulle ei löö

hüvasti sõbrad, Teid iial ei unusta,

hüvasti kodulinn majad ja teed

oleks, et kohti on kusagil paremaid

kaugus ehk möödunu kaunimaks teeb