Maapunk

ära rahuldu mu hing kodukülaga

ära hoia kinni mind iseendaga

ära rahuldu mu hing metsatukaga

niidud ärge hoidke mind avarustega

bussipeatus on kui karje, minema kõik siit

kodukülal puudub silt ja linna näitab viit

minusarnaseid on tuhandeid ja tuhandeid on veel

kes on metsatukast siia, linnapoole teel

linn on võõras, linn on julm, astud pisarateta

keldrikohvikud on kõik, mida lubada siin saad

iga päev on miskit uut ja vahetub reklaam

üürikorteris on kord, et siin ei olda kurb

mets jäi vaikseks, mets jäi tasa, metsavahel polnud rada

olid kustutatud koleded, lümemütsides kõik korstnad

olid lautatud seal uksed, sealt kust mindi, kuhu tuldi

bussipeatuses ei olnud ootajate jalajälgi

ühel õhtul aga linnasäras udustub su pilk

kaunid kirjad, kaunid tuled, vesivärviks muutub pilt

kümme krooni taskus istud, tänavale maha

siia jääda sa või ja ära ka ei taha