Leedi Mustas

Kui ükskord raudteejaamas

mis koledasti räämas

ma endalegi ootamatult

silmad avasin

siis nägin seal üht daami

kel kübar nagu raamis

ja üleni vaid musta

oli riietatud ta

aaa…

Nii abituna ammugi

ma tundnud ennast polnudki

ta veidi nukralt naeratades

vaatama mind jäi

Mind õpeta ja aita sa

mu leedi musta mantliga

kuis pääseksin siit

võõrast paigast koju tagasi aaa …

Ta minu poole kummardas

ja ütles kurva häälega

et kahju küll kuid aidata

ma sind ei enam saa

Ma olen sinu pankreas

ei osanud mind hoida sa

nüüd minuaeg on ümber

ja meil tuleb lahkuda

aaa ...

Ja kuna ilma minuta

ei saa sa eksisteerida

siis viimasele rongile

ma võtsin piletid

See rong viib kaugele meid siit

viib igavikku kuhugi

kust tagasi ei tule enam

keegi kunagi

aaa …

Ma võpatades ärkasin

ja hirmuhigi pühkisin

ning pühalikult pankreaselt

andeks palusin

Ei söö ei joo ei suitseta

nüüd enam mõõdutundeta

sest leedit mustas unustada

eal ei suuda ma

ka sind võib üles leida ta

see leedi musta mantliga

siis kuula tema tarkusi

ja täna minu poolt

aaa…..